Ostujõu pariteet

Ostujõu pariteet
Ostujõu pariteet
Anonim

Ostujõu pariteet on Rootsi majandusteadlase Gustav Kasseli välja pakutud teooria. Kuigi varem mainis sarnaseid ideid Ricardo D.

Teooria olemus

Ostujõu pariteet
Ostujõu pariteet

Nõudluse ja pakkumise seaduse järgi ei tohiks kaupu, millega kaubeldakse erinevate riikide vahel, turul müüa väga erinevate hindadega. See on vajalik selleks, et vältida spekulantide hoogsat tegevust, mis lõpuks viib hindade võrdsustumiseni. See tähendab, et pikas perspektiivis peaks rahvusvaheliseks kaubanduseks mõeldud kauba väärtus olema sama, ilma maksude ja tariifideta, ning mõõdetuna samas valuutas. Seda seadust nimetatakse terminiks "ostujõu pariteet" (PPP).

PPP kontseptsioon

Teooria järgi peaks reaalkurss jääma ka edaspidi konstantseks. Seetõttu muutub valuutade pariteet alati nii palju, kui on vaja, et kompenseerida erinevate riikide hinnakõikumiste dünaamika erinevust. Kui inflatsiooni kasv konkreetses riigis ületab hindade kasvu välismaal, siis nominaalvaluuta odavneb võrdsetel tingimustel.

SKT ostujõu pariteedil
SKT ostujõu pariteedil

PPP-teooria miinused

Ostujõu pariteedil pole ka puudusi. Näiteks on hindade ühtlustamine riikide lõikes keeruline, kuna kõiki pakutavaid teenuseid ja kaupu ei kaubelda rahvusvaheliselt. Lisaks ei ole riikide vahel kaubeldavad kaubad mõne tarbijagrupi jaoks omavahel asendatavad. Just sel põhjusel võib SKT ostujõu pariteedil tegelikult veidi kõikuda, kuid kõikumine on ajutine.

Reaal- ja nominaalvahetuskursside suhe

Vahetuskursside küsimusele mõtlemiseks vaadake seda lihtsat näidet. Oletame, et on olukord, kus kõik riigid tegelevad ühe toote tootmisega ja kõik kaubad liiguvad vab alt erinevate riikide vahel. Muidugi pole sel juhul mõtet kodumaist toodet sarnase välismaise toote vastu vahetada, välja arvatud võrdsetes vahekordades üks ühele. Seetõttu on reaalne vahetuskurss alati võrdne ühega.

Ostujõu pariteet lühikeses perspektiivis

Valuuta pariteet
Valuuta pariteet

PPP-teooria töötab ainult pikas perspektiivis, kuna vahetuskursi käitumist lühikese aja jooksul on võimatu jälgida. PPP-de ebaõnnestumist võib seletada ka järgmiste põhjustega: näiteks toodavad riigid erinevaid kauba- ja teenusterühmi, mitte aga sarnaseid, nagu teooria kontseptsioon viitab. Või juhul, kui teatud kaubad ja teenused ei osale rahvusvahelises kaubanduses ning transpordikulud ja juriidilised nüansid takistavad erinevate riikide vahelises kaubavahetuses osalevate kaupade ja teenuste hindade ühtlustumist. See tähendab, et alati ei peeta täpselt kinni ostujõu pariteedist, kuid on üsna ootuspärane, et kaupade hinnad järk-järgult ühtlustuvad. See teooria töötab üldiselt hästi kõrge inflatsioonimääraga riikide puhul, kuna neis riikides on suhtelise inflatsioonimäära muutused üldiselt palju suuremad kui vahetuskursi tegelikud muutused.